Sokk Tiit jooksis õunapuu pikali*

*Ei süüdista Tiit Sokku... vaid sokk Tiitu. Aga samas võis see olla ka mõni põder. 

Eile juba vaatasin kaugelt, et kahtlane, et kas tõesti ühel õunapuul juba lehed maas, kui teisel alles küljes. Täna läksin vaatasin lähemalt - puu on lihtsalt pea meetri kõrguselt ära murdunud, rebenenud, pikali joostud. Kusagilt kõrvalasuvatelt mändidelt pole ka oksi peale kukkunud nii et see on vast ainus loogiline põhjendus, et keegi on ta pikali jooksnud.

Ja ma veel plaanisin need õunapuud ringi istutada aga ei suutnud otsustada, kumma enne istutan, sest ühel oleks koht olemas "õunapuuaias" teisel aga mitte. Ja ma tean, et üks neist on Liivimaa Kuldrenett aga kumb?!?!... Nüüd vist läks see valik veidi lihtsamaks. Kevadel istutan ringi - kui sokk Tiit muidugi seda ka pikali ei jookse. Ja jään lootma, et see on Liivimaa Kuldrenett.

Aiamaal on suht seisak hetkel. Ainus, mida teha saan on mättaid lahti kaevata, kuhu sõstrapeenraid tahan teha (aga ma ei viitsi). See viimane peenar jääb hetkel ümber paigutamata, sest liiga külm on juba maasikaid ja tüümiani ringi istutada. 

Vaade kaevu poolt. Parempoolsed peenrad maasikad, siis tühi peenar, kus on ka sõnnikut pandud. Vasakul tühjad peenrad (ühes kasvavad peedid ja 1 porgand veel) aga seal ainult muld, sõnnikut ei ole pannud. 

Vaade kemmergu poolt. parempoolsed peenrad taas maasikad. Teises peenras olid oad ka. Kolmas tühi, sõnnikut pole lisatud. Vasakpoolsed peenrad kõik suht värsked. Kõige esimeses juba rabarber ja asparaagus, teises otsas 3 lavendlipõõsast. Teises peenras mudiu tühi, otsas murulauk. Kolmas peenar ootab kevadet. 

Pean veel välja mõtlema, kuidas ma selle kompostikasti sealt ära saan, kuhu ma selle panen ja kuhu ma komposti panen. Äkki peaks ikka mingi hunniku kuhugi tekitama, kust oleks hea komposti kasutada. Saialillede peenar on suht räbal juba aga vist enne kevadet seda ikkagi ei puutu. Siis saan aiamaale keskele otse liikumiseks hea raha. Siiani oli see paras slaalom ja käruga oli aiamaal peenrakastide vahel keeruline liikuda. 

Üleeile korjasin ka natukene seemneid aiamaalt. Vaatan, paljud neist kevadel mulda jõuavad. 

Tegemist siis kahe mesilaste lemmikuga mu aiamaal. Muud funktsiooni neil taimedel pole. Või noh...esteetika funktsioon on ka :)

Mesilaste lemmik

Mesiohakas (Echinops)

umbes 120 liigiga ühe-, kahe- või mitmeaastaste ohakalaadsete rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnas, mis looduslikult kasvavad Lõuna-Euroopa kuivadel ja kivistel rohumaadel ning troopilise Aafrika mägedes. Neil on valged, hallid või sinised ümarad korvõisikud, mis sobivad suurepäraselt lõikelilleks ja kuivatamiseks. Kasvuks vajavad toitainetevaest, lubjarikast, kuivemat vett hästi läbilaskvat pinnast ja päikeselist kasvukohta, kuid taluvad ka poolvarju. Paljundada saab puhmiku jagamisega varakevadel või sügisel ja seemnetega, mis külvatakse kevadel otse kasvukohale. Seemned idanevad 2...4 nädalat ja noored taimed hakkavad õitsema teisel aastal. Noorte taimede soovitatavaks vahekauguseks istutamisel on 50...70 cm. Kuigi nad on meie tingimustes külmakindlad, on talveks soovitatav talvekate.

Seemned

Sinine mesiohakas (E. ritro) on aianduses üks enimkasutatavaid mesiohaka liike. Kasvab paljuvarrelise puhmana, millel on sulglõhised torkivhambulised, alt viltjad lehed ning sinised õied, mis paiknevad 2,5...5 cm läbimõõduga kerajas õisikus. Puhma kõrgus on tavaliselt 80...100 cm ja õitseb juulist septembrini. Kasvukohaks tuleks valida päikesele ja tuultele avatud paik, mis oluliselt vähendab jahukastesse nakatumise riski. Pinnase suhtes pole nõudlik, eelistab hea läbilaskvusega kerget pinnast. Sobib suurepäraselt lõikelilleks, on pika vaasieaga ja tore kuivseadete komponent. Toob elu aeda, sest mesiohaka õied on paljudele meetoidulistele putukatele meeldivaks külastuspaigaks. Korralikult juurdununa talub taim üsna hästi pikemaajalist kuivaperioodi. Eesti oludes talvele hea vastupidavusega, kuid ei talu talvisel ajal pinnases seisvat vett ja liigset niiskust. Teistest enam on levinud sort ‘Veitch’s Blue’ - millele on omane tugev vars ja hõbehall rohelise varjundiga lehestik. Võib kasvada kuni 95 cm kõrguseks. Suurepärane loodusaia ja maakodu taim, sest ulukid teda ei kahjusta; ‘Blue Glow’ – eelmisest suuremate õisikutega.

Võimalik, et mesiohakas, mis mul aias kasvab on sinine mesiohakas. Ja Hansaplanti seemnevalikus ringi tuuseldades tundus tuttav Ungari mesiohaka silt. Kasvab see mul aias vähemalt 4 aastat. Tõesti mesilaste ja teiste putumutukate suur lemmik.

Siilkübar (Echinacea)

Korvõieliste (Compositae) sugukonnast pärinev taimeperekond ca 9 liiki kõrgeid ja poolkõrgeid suvelõitsevaid püsikuid, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerika lõuna ja idaosas. Siilkübarad levivad risoomide abil ning võivad pärast istutamist mõnede aastate möödudes hõivata üsna suure kasvuala. Siilkübaraid on aegade jooksul laialdaselt kasutatud rahvameditsiinis ravimtaimena. Peamiselt on kasutatud juureekstrakte immuunsüsteemi tugevdamiseks. Siilkübara tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele. Eriti kiidetakse seda, et siilikübar tugevdab immuunsust ja aitab hästi viirusnakkuste vastu. Ravimina kasutatakse ka taime maapealset osa: õisikuid, lehti ja varsi. Siilkübarad kasvavad jõudsasti mõõduka kliimaga parasvöötmes, eelistavad avatud päikeselist paika ja hea läbilaskvusega huumuserikast ja suvisel ajal niiskust hoidvat pinnast. Paljundatakse puhma jagamisega või seemnetega. Seeme vajab idanemiseks üsna kõrget temperatuuri, 20...25ºC. Külvatakse mulla pinnale ning külv kaetakse kuni tärkamiseni musta kilega või paberiga. Idanemine võib kesta kuni kaks nädalat. Seepärast arvestage külviaja valikul, kas tahate taimi pikeerida või soovite istutada külvikastist otse avamaale. Kui seemet on palju, võib mai teisel poolel proovida ka avamaakülvi teha.

Punane siilkübar (E. purpurea, syn. Rudbecia purpurea) on tuntud ka kui purpur-siilkübar ja punane päevakübar. Ta on tugevate, püstiste väheharunenud varte ja tumeroheliste karedate lehtedega taim. Kõrgus põhiliigil 80...100 cm ja õitseb juuli keskelt sügiskülmadeni. Korvõisikud on olenevalt sordist läbimõõdus 10...13 cm ja värvus varieerub valgest heleroosa, oranži ja punakaspruunini. Siilkübar kasvab peaaegu igasuguses aiamullas, kuid õitseb paremini päiksepaistelises parasniiskes kasvukohas ja huumusrikkas mullas. Soovitav on ümber istutada ja jagada 4-6 aasta järel. Rühmiti istutamise korral taimede vahekauguseks jätta 30...40 cm. Taimed on paljudele kahjurputukatele ebameeldivad, mistõttu putukkahjustusi tuleb purpur siilkübara puhul äärmiselt harva ette.

See siilikübar, mis mul aias kasvab on ilmselt purpur-siilikübar 'Magnus' Echinacea purpurea 'Magnus'. Õitseb teist aastat. Ilmselt olen ta ostnud Rakvere turult. Pidasin neid puhmaid astriteks :) Ava vot nüüd.. on teised hoopid sellised meetrised siilikübarad. Kõrge, püstine puhmikuline. Rohelised lehed moodustavad lopsaka puhma. Eriti suurte horisontaalsete purpursete kroonlehtede ja tumeoranzi kõrge südamikuga püsik, mis õitseb rikkalikult, VII-VIII. Vähenõudlik. Kasvab kuivadel kuni parasniisketel muldadel, nii täispäikeses kui ka poolvarjus.

Täna vedasime paduvihmas Liis-Elleniga hunnikuid ära, mis eile riisutud sai. Vaja see üks ümberkukkunud toomingarägastik veel eemaldada ja maapind piisavalt siledaks ja niidetavaks saada, siis on lõkke ja hüti vahel selline ok vaade ja muruplats. Täna muidugi terve päeva ladistas, kui tuppa jõudsime, siis olime läbimärjad ka. Aga ikkagi 2h toimetamist värskes õhus. 

Haabade ja vanade õunapuude vahele tagurdasin käruga nagu vana proff, kirsse maha ei sõitnud, ühegi kivi otsa ka mitte. Selle peaks kõik korra veel üle riisuma, kevadel muruseemet viskama ja niitma hakkama. 

Eile õhtul oli tiba parem ilm....

Homne plaan on kasvuhoone tühjaks teha. Sest ilmselt on külm juba mõne pipra ära näpistanud. Ingverit ja kurkumit vist ka ei anna päästa. Tomatid korjan ära ja panen karpidesse järelküpsema.