Sibullilled /kodutöö

Sibullilled / kodutöö

Lylian Meister

5.10.18 / 2ak

Sibullillede kodutöö

Tähtaeg 15. oktoober.

Kanna - kirjeldus ja max 5 pilti

Palun vali üks sibullillede liik (perekond)  järgnevast tabelist, pane kirja oma nimi ja kodutööna:

1) Kirjuta sibullille ladinakeelne nimi tema eestikeelse nime alla;

2) Kirjelda valitud sibullille;

3) Lisa kuni 5 fotot (linki fotole) valitud sibullillest. Hea oleks, kui leiad ka foto, kus ta on aiakujunduses olulisel kohal. 

Ole valmis oma tööd tunnis esitlema.

Sibullille kirjeldades proovi vastata:

Kõrgus (kõrguse vahemikud)

Millal õitseb?

Millal tuleb sibul maha panna?

Sibula istutamise sügavus

Kas on vajalik üles võtta ja millal?

Kas on sellel sibullille perekonnal liike ja liikidel sorte (ja sordirühmi)? 

Nimeta konkreetseid sorte ja siin saad panna lingi  nimetatud sordi fotole

Kas tuleb toime murus kasvades?

Välimus: 

Kannad on roomava, enamasti muguljalt paksenenud risoomiga kuni 1,5 m (võivad soodsamates tingimustes kasvada kuni 2,5m) kõrgused rohtsed püsikud. Ebasümmeetrilised  erksad õied asetsevad tipmiste kobarõisikutena. Lehed meenutavad banaanilehti, võivad olla mustjaspunastest-triibulistest kuni heleroheliste-kollakateni.

Õied on väga kaunid, meenutavad isegi orhideede õisi. Õievärve on sügavpunastest kuni heleroosade-kreemideni. Kanna õied ei lõhna, looduses tolmeldavad neid õisi koolibrid ja nahkhiired. Kanna õitseb augustis - septembris.  

Õis, leht, seemned, risoomid

Kasvatamine:

Kannad on soovitatav kasvuhoones vm sobivas ruumis ette kasvatada, sest külmaõrnade taimedena saab nad välja istutada alles pärast öökülmade möödumist. Saamaks väljaviimise ajaks jõulisi taimi, tuleb nad vastavalt kasvukiirusele järjest ümber istutada. Kiire ja võimsa kasvuga taimed vajavad rammusat substraati ja korralikku väetamist.

Peenrasse istutades on väga soovitatav panna istutusauku hobusesõnnikut, mis lagunedes annab kannadele lisaks toitainetele ka vajalikku soojust. Õue istutamisel kaevatakse piisavalt suur auk, kuhu mahub umbes 20cm paksune kiht kanakaka komposti ja paras kiht rammusat lillemulda. Risoomide istutussügavuseks on umbes 20cm. Suve esimesel poolel jälgib ta, et taimed saaksid rohkem lämmastikväetisi (soodustab taimekasvu), teisel poolel aga fosfori- ja kaaliumirikast (soodustab õitsemist) väetist.

Soovib päikesepaisteselist sooja kasvukohta. Kindlasti vajab parasniisket huumusrikast mulda. Istutustihedus 9-12 tk/m2

Pärast esimesi öökülmi lõigatakse aedkanna lehed ja varred 15-20 cm kõrguselt maha. Seejärel tuleks muguljuurikad kaevata mullast välja, juhul kui kannasid kasvatati aiamullas istutusalal ja seada varjulisse sooja kohta umbes nädalaks tuulduma ning kuivama. Seejärel on mõistlik juurikad puhastada, sorteerida ja markeerida ning paigutada kuiva turba või liiva sisse talvituma. Kui kannasid kasvatati pottides, siis võimalusel võib pärast pealsete mahalõikamist jättagi muguljuurikad pottides talvituma. Mitte kasta! Talvine hoiutemperatuur sobib, kui jääb vahemikku 6-12 kraadi üle nulli. Hoiuruum peaks olema kuiv. 

Huvitavat:

Kanna lill on üleni söödav ja seda kasutatakse põllumajanduses ja toiduainetööstuses. Kanna risoom on väga tärkliserikas ja sellest tehakse tärklist nii inimestele kui loomadele tarbimiseks. Lehemassi ja varsi kasutatakse loomasöödaks. Noori võrseid kasutatakse kui sparglit, kanna seemneid lisatakse tortilladele. 

Kanna seemneid kasutatakse rütmipillides nagu kayamba (päris Mascarene saartelt) ja hosho (Zimbabwe). Mõnes India regioonis tehakse kannast alkohoolset jooki. Kanna lehtedest saab teha ka paberit. Seemnetest saab teha lillat värvi. 

Taluvad väga hästi saastet, seega saab kasutada linnahaljastuses.   

Kanna linnahaljastuses

Päritolu, liigid, sordid:

Perekond kanna (Canna) on kannaliste (Cannaceae) sugukonna ainus perekond, liike on umbes 20. Kanna kasvab looduslikult troopilises ja subtroopilises kliimavöötmes Põhja- ja Ladina-Ameetikas (USA lõunaosariigid kuni Argentiina põhjaosa). India kanna (C. indica), mis juba 1596. aastal Euroopasse jõudis (nimi indica ekitav, pärit mitte Indiast vaid Kariibi mere saartelt).

Edukas sordiaretus sai alguse 1840ndail Prantsusmaal. Algselt pöörati suuremat rõhku lehekujudele ja värvidele-mustritele, hiljem läks rõhk õite kirevusele.

Praeguseks on sorte aretatud tuhatkond, neid tuntakse aedkanna (C. x generalis) nime all.

'Pretoria', 'Orange Bronze leaf', 'Picasso' ja 'Ambassadour'

Kanna ‘Pretoria’ - väga omapärase triibulise lehestikuga ja suurte säravoranzhide õitega taim, kasvab soodsate tingimuste korral kuni ühe meetri kõrguseks.

Kanna ‘Orange Bronze Leaf’- tumedate rohekaslillade lehtede ja oranzide õitega sort. Kasvab kuni 120cm kõrgeks.

Kanna ‘Picasso’ - kollaste õitega, mil on punased täpid. Kasvab kuni 90cm kõrguseks. Lehed rohelised. 

Kanna ‘Ambassadour’- üks esimesi valgeõielisi kannasid, mis õitsema hakkab. Kasvab kuni 180cm kõrguseks, õied kreemikasvalged, roosa südamikuga, roheliste lehtedega.   

Haigused:

Üldjuhul on kannad Päris haiguskindlad. Kahjustajatest võiks ära mainida kedriklesta. See imepisike ämblikulaadne putukas kipub eelkõige kimbutama kasvuhoones ja siseruumides kasvatatavaid taimi. Kahjustab suurema tõenäosusega, kui taimed pole piisavalt hästi hooldatud, kastetud, väetatud. Ka viirushaigused võivad kannasid kahjustada taimi nõrgestades ja tekitades lehtedele, vahel ka õitele heledaid laike, täppe, jooni ja vööte.