VIII Viljapuuaia istutamine ja lehtpuu ja -põõsatikuga istutusala rajamine

Viljapuude pookealustest

Millist mõju pookealus puule avaldab?

Kõige enam sõltub pookealusest puu kasvutugevus. Mida tugevama kasvuga on alus, seda suuremaks sirgub ka sellele poogitud puu. Nõrgakasvuline alus aga pidurdab poogendi kasvu, mis omakorda soodustab puu varasemat viljakandvust. Väikesemahulises, suhteliselt hästi valgustatud võras tekivad suuremad ja värvunumad viljad. Pookealusest olenevad ka puu seisu- ja külmakindlus, eluiga jms omadused. Alus peab kohalikes oludes vastu pidama, korralikult juurduma ja paljundatavate sortidega või vähemalt teatud sordirühmadega hästi sobima.

Sordi mõju kasvutugevusele

Tõsi, on üksikuid sorte, mis säilitavad nõrgema kasvu isegi tugevakasvulisele alusele poogituna (õunasordid ’Liivi kuldrenett’, ’Sügisdessert’ ja ’Talvenauding’).

Mille poolest erinevad seemik- ja kloonalused?

Eestis on viljapuid senini valdavalt seemikalustel kasvatatud. Sellised puud kipuvad olema tugevakasvulised. Seemnetest saadud alused on küll geneetiliselt erinevad, kuid sortide kasvutugevust ja muid omadusi mõjutavad nad suhteliselt vähe.

Kuna kloonaluseid paljundatakse vegetatiivselt, siis on ühe alusetüübi kõik taimed samade geneetiliste omadustega ning mõjutavad ühtemoodi ka nendele poogitud sorti.

Erinevus on juurestiku asetuses. Seemikalustel paiknevad toitaineid imavad narmasjuured võra välispiirist kaugemal või ulatuvad koguni rea- ja puuvahedesse ning paiknevad 20–40 cm sügavusel. Tüve lähedal ja võra all on vaid jämedad toesjuured. Kloonalustel (sõltuvalt kasvutugevusest) algab narmasjuurestik juba päris tüve lähedalt ja paikneb kogu võra all. Vaid tugevakasvulistel ulatub see külgokstest kaugemale. Ka juurte sügavus sõltub otseselt aluse kasvutugevust. Mida nõrgema kasvuga on alus, seda lähemal maapinnale juured asuvad.

Kuidas rühmitatakse kloonaluseid?

Kasvutugevuse järgi jaotatakse kloonalused tugeva-, keskmise-, poolnõrga- ja nõrgakasvulisteks. Igapäevakõnes nimetatakse kahte viimast rühma kääbusalusteks.

Tugevakasvulistel kloonalustel viljapuud ei erine oluliselt seemikalusele poogituist. Puud kasvavad võimsaks, mõnel alusetüübil suuremakski kui seemikuil. Erinevus seisneb aga istikute juurestikus. Seemikalustel moodustuvad suhteliselt väheste narmasjuurtega kaetud tugevad toesjuured. Kloonaluste puhul, vastupidi, ei ole toesjuured jõudnud kindlalt välja kujuneda, kuid on kaetud ohtrate narmasjuurtega. Selline istik (eelkõige just paljasjuurne) suudab paremini juurduda ning niiskust ja toitaineid omastada.

Keskmise kasvutugevusega pookealustel on puud veidi tagasihoidlikuma kasvuga kui seemikalustel, kuid puud kinnituvad siiski hästi mulda.

Poolnõrgakasvulistel pookealustel puude kasv on märgatavalt nõrgem kui seemikalustel, puude seisukindlus aga enamasti rahuldav. Mõnel alusetüübil võivad puud lagedal kohal tuule suunas viltu vajuda. Sõltuvalt kasvukeskkonnast tuleks mõelda ka toestuse peale.

Nõrgakasvulistele kloonalustele vääristatud puud on veelgi madalama kasvuga ja varaviljakad, kuid väikese ja pinnalähedase juurestikuga. Selle puuduse tõttu võivad juured lumevaesel talvel kahjustuda, kui ei kasutata multši. Lisaks püsitoestusele vajavad puud põua ajal ka kastmist või tilkniisutamist.

Kloonaluste kasvutugevuse võrdlus Soome andmetel:

tugevakasvulised on 100% seemikaluse tugevusest või rohkem,

keskmise kasvutugevusega 75–100% seemikaluse tugevusest,

poolnõrgakasvulised 40–75% ja nõrgakasvulised alla 40%.

Eestis kasutatav rühmitamine (J. Kivistiku järgi):

tugevakasvulised – koefitsient 1,

keskmise kasvutugevusega – 2/3 tugevakasvulisest puust,

poolnõrgakasvulised 1/2 tugevakasvulisest puust ja

nõrgakasvulised 1/4–1/3 tugevakasvulisest puust.

Kui tihedalt istutada?

Sõltuvalt kasvutugevusest võiks näiteks õuna- ja pirnipuid istutada järgmise skeemiga:

tugevakasvulised 7 x 3,5–4 m (357–408 puud hektarile);

keskmise kasvutugevusega 6 x 3–3,5 m (476–555);

poolnõrgakasvulised 5 x 2,5–3 meetrit (667–800);

nõrgakasvulised 4 x 1,5–2 meetrit (1250–1670).

Õunapuu kloonaluste sobivus Eesti oludesse

Soojema kliimaga Euroopas levinud kloonaluste kasutuselevõtt Eesti oludes saab toimuda pärast nende põhjalikku katsetamist. Nõrgakasvulistest kloonalustest on seniste uurimistulemuste põhjal osutunud meie oludesse sobivaiks Kesk-Venemaal aretatud B9 ja B 396, perspektiivseks tunnistatud B491 ning Inglismaalt East Mallingi katsejaamast pärit M9. Viimase külmakindlus on eelmistest mõnevõrra väiksem. Kääbusalustest võivad meie oludesse sobida ka mõned Poolas aretatud P-alusetüübid (Soomes esmaandmetel talvele vastupidavad). Polli Aiandusuuringute Keskusest pärit (E-tüüpi) sobivaks osutunud alused on kahjuks tugeva- või keskmisekasvulised.

Kääbusõunapuid on Eesti puukoolid viimase paari aasta jooksul ka veidi rohkem paljundama hakanud. Rajatud on võrdlus- ja tootmiskatsed nõrgakasvulistel kloonalustel õunapuudega (Polli AK, Rõhu sordikatsepunkt, Räpina Aianduskool, Seedri talu, AS Rõngu Aed, OÜ Revino, Saare & Tõrvaaugu talu, Asuva talu).

Istikute kasvatamiseks kasutavad puukoolid põhiliselt Eesti oludes katsetatud ja puuviljanduskomisjoni poolt soovitatud aluseid.
18. jaanuaril 2005. aastal kinnitatud sortiment soovitab õunapuule järgmisi kloonaluseid:

tugevakasvulised: E53, E56

keskmisekasvulised: M4, MM106, E20

poolnõrgakasvulised: M26, B118

nõrgakasvulised: B9, B396, B491 (perspektiivne).

Artikkel: http://www.aiandus.ee/loe.php?id=964

Lühidalt:

Pookealuse nimetus	Pookealuse iseloomustus
Antonovka	seemikalus; Annab puudele tugeva kasvu, hea külmakindluse ja pikaealisuse.
B118	kloonalus; Annab puudele keskmise kasvutugevuse, keskmise külmakindluse, varajase kandeea alguse.

Artikkel: http://www.kristapuukool.ee/pookealused.html