Kartulikatsepõld nr 2
Kartulikatsepõld nr 2.
Rajatud 28.05
Jooksvalt täiendan infoga :)
Kartulikatsepõld nr 1 eluolu kohta saab lugeda siit.
1. juuni
Olukord muutusteta ehk kartulid ei olnud veel kuhugi ilmunud. Väga ei käinud heina vahelt piilumas ka. Maasikad aga õitsesid ja lehtkapsad olid õnneks veel lehtedega.
28. mai
Nädalavahetusel sai lõpuks kasvuhoones mahapanemist oodanud ja seetõttu etteidandatud kartulitele "põlluke" tekitatud. Kõigepealt oli mõte see teha permapeenarde kõrvale. Aga seal oli rohi liiga kõrge ja maa liiga künklik. Ja tekkis mõte teha see katsepõld hoopis laguneva punepeenra asemele. Aiapost oli sealt niikuinii juba pikali kukkumas (aed on mul üldse päris nigel, väga kõvasti ei maksa sellele toetuda). Mõeldud-tehtud.
See ei ole päris "klassikaline" permakultuuri peenar aga minusugusele kaevamisest mitte pööraselt vaimustuses inimesele on selline lahendus ideaalne.
Olen varem ka sarnases peenras kartuleid kasvatanud. Kasvasid küll aga ainult niikaua kuni sead need ära sõid. Nii et lõpptulemust ma ei näinud. Siis kasutasin ma ainult lehekõdu, mulda minimaalselt ja peale panin heina. Kuna seemnekartul asetatakse sellise tehnikaga mulla peale mitte sisse, siis peaks saama eriti ilusaid puhtaid kartuleid.
Aegajalt vist peaks võibolla multśi juurde panema, et kartulid päikest ei saaks. Oleneb sellest kuidas see hein vajub.
Praeguse peenra üks mõte on ka murukamara väljasuretamine - ala papiga kattes piirab see valguse juurdepääsu orasheinale, murunurmikale ja võililledele, kes seal võimutsesid. Umbes kaks aastat peab papp vastu aga selle ajaga peaks ka orashein alla andma.
Plaan on sinnapoole kasvupaleed panna mingeid soojaarmastavamaid põõsaid nt viinamarju vms. Teisel pool kasvuhoonet on tiba tuulisem. Aga seal peaks olema kõige soojem ja tuulevaiksem. Kuna suured männid on suhteliselt ligidal, siis võibolla on seal niiskusega natuke täbarasti. Aga siis jääb ainult loota, et vihm sajab otse alla mitte põhjatuulega ja viltu :D
Üldandmed:
Ala suurus on u 3,5x4 m.
Materjalikulu: 13 suuremat pappkasti, 5 aiakärutäit lehekõdu, 4 kärutäit sõnniku-turba segu, 4 kärutäit mulda, 3-4 kuhjaga kärutäit heina, tuhliseid :)
Ajakulu: u 3h
1. Silu maapind võimalikult siledaks. Suuremad umbrohupuntrad maksaks vist välja võtta. Ma igatahes võililled tõmbasin välja. Ja kõrvalasuva mullahunniku ajasin sinna laiale siledaks.
2. laota maha papp. Korralikult, nii et kuhugi mingit prigu ei jääks või osadel kastidel olid mingi tõstmiseks käeavad sees. Need siis tuleb kinni katta. Kui väga laiskvorst ei ole, siis nokid kõik teibid ka kastide külhest ära.
Käisin Kunda Konsumis pappkaste nurumas. Ja head müüjatädid andsid ka :) Huvi pärast küsisid isegi, milleks ma neid kasutan ja kuulasid huviga. Mine tea, äkki teevad endale ka mõne sellise peenra nüüd. Jama mulle muidugi, et ma siis võibolla ei saa pappkaste enam :)
Kuna ma tegin seda peenart päeval mil sadas ja tuul oli suht mega, siis laotasin papi servadesse ka kasvuhooneehitusest üle jäänud puidujääke. Peamiselt et pappkastid ledu ei läheks. Aga ka ääristamiseks, et kõdu ja muld paremini seal püsiks, kus vaja.
3. Vedasin papi peale lehekõdu. Ideaalis on see muidugi umbrohuvaba. Minu lehekõgu tuli mahasaetud remmelgate alt "kõrvitsakasvatamishunnikust". Ja ilmselt jäi sinna ka mingit umbrohuhakatist sisse. Nokkisin maksimaalselt ära muidugi. Aga eks paistab. Selle hunniku suurim nuhtlus on ilmselt see umbrohi, mida ma nimetan "plaksulilleks". Olen selle nime üritanud üles leida aga siiani tulutult. Ja no muidugi ka tavapärane vesihein, orashein ja osi.
Lehekõdu kulus u 5 kuhjaga aiakärutäit.
4. Lehekõdu peale läks seisnud hobusesõnnik. See on veel viimane turbaga segatud sõnnik Arma Ratsatalust. Kui see hunnik otsa saab siis ilmselt läheb kasutusse ainult sõnnikutootja "Loke" puhas kraam.
Sõnnikuga lisandus muidugi umbrohuampluaasse ka malts :D
Sõnnikut kulus 4 aiakärutäit.
5. Sõnnikukihi peale kirme aiamulda kõrvalasuvast peenrast. Muld on mul seal suht toitainevaene ja liivasemapoolsem, Kunda tolmu poolt ära lubjatud. Olen üritanud seda aastatega paremaks saada, just struktuuri poolest. Hobusesõnniku lisamine on andnud häid tulemusi. Aga sellega on ilmselt nt porgandi jaoks liiga palju toitaineid.
Loodetavasti tunnevad need kartulid seal peal end hästi.
6. Mulla peale läksid kartulid. Kartulid olid osad Haha! projektist saati kasvuhoones pappkastis idusid kasvatanud. Sortidest oli kümmekond kartulit Toscanat ja Jõgeva kollast, kolm Afrat, kaks Vinetat, ja üksiküritajad Arielle, Princess ja Flavia.
Seda Afrat mul esimeses katsepeenras pole. Aga eks vaatab, kuidas ta ses peenas võrreldes teistega kasvab. Ja kuivad maitseb.
Üht võin küll öelda - Areille, Flavia ja Vineta olid endale kasvatanud väga ilusad idud. Ilmselt oleks Teele sama teinud (need läksid suht idututena esimese kartulimaratonipeenrasse). Pärit olid nad Tarvastu-Saariku talust, mis on mahetalu. Ilmselgelt teiste kartulitega midagi tehakse/töödeldakse. Kasvatavad nad küll omale idud külge aga see tundub neil kuidagi vaevarikkam.
Kõigepealt vaatan, kuidas erinevad sordid kasvavad ja mis mulle neist maitseb. Ja siis järgmine kevad ilmselt otsin omale mahesordid. Igaks juhuks... tahaks, et mul midagi ei pärsitaks...kasvõi idude kasvu :D
7. Kartulid mullal ja sinna peale siis hein. Ideaalis võiks seal olla muidugi põhk, sest hein esiteks võib sisaldada heintaimede seemneid ja siis sest peenrast saaks lihtsalt heinamaa. Teiseks läheb hein mumeelest kiiremini liigniiskuse korral hallitama. Aga kuna põhku ei olnud siis läks nii. Teine mõte oli kasutada hiljuti randa uhutud merevetikaid aga need olid liiga kaugel. Oleks pidanud aiakäruga mereäärest kärutama ja kuna auto järelkäru oli hõivatud, siis tundus mingi 300m/üks ots liiga palju vaeva. Samuti hoiatas Auriika, et merevetikate/adru kasutamisel, eriti kui see on värske, võib kasvatatavale tulla "mere" maitse juurde. Tema adruga multśitud maasikad olevat olud meremudamaitselised. Ja kuna kartul võtab suht lihtsalt erinevad maitsed külge, siis igaks juhuks ei hakanud katsetama.
Õunapuualused multśisin küll merevetikatega ära. Ma loodan, et mu Talvenaudingud siis vetikaselt ei maitse :)
Plaan.
Kuna kurke tuli päris korralikult üles ja see nurk on mõnus soe, siis kindlalt lähevad sinna vabasse peenraserva kurgid. Maasikad juba panin/päästsin ümberplaneeritavast peenrast, need juba õitsevad ka. Ja kolm lehtkapsast tõstsin ka kasvuhoonest välja. Need olid juba piisavalt suured. Aga kahjuks olid mingid "toredad" kapsaussid need üles leidnud ja pooled lehed ära söönud. Pean neil silma peal hoidma, et neid nahka ei pistetaks.
Samuti oli neid söödikuid ka redisepealsetel ja naeripealsetel. Kuna need kõik on risõielised, siis ilmselt mingid sama sugukonda kahjustavad pätid.
Rajatud 28.05
Jooksvalt täiendan infoga :)
Kartulikatsepõld nr 1 eluolu kohta saab lugeda siit.
1. juuni
Olukord muutusteta ehk kartulid ei olnud veel kuhugi ilmunud. Väga ei käinud heina vahelt piilumas ka. Maasikad aga õitsesid ja lehtkapsad olid õnneks veel lehtedega.
28. mai
Nädalavahetusel sai lõpuks kasvuhoones mahapanemist oodanud ja seetõttu etteidandatud kartulitele "põlluke" tekitatud. Kõigepealt oli mõte see teha permapeenarde kõrvale. Aga seal oli rohi liiga kõrge ja maa liiga künklik. Ja tekkis mõte teha see katsepõld hoopis laguneva punepeenra asemele. Aiapost oli sealt niikuinii juba pikali kukkumas (aed on mul üldse päris nigel, väga kõvasti ei maksa sellele toetuda). Mõeldud-tehtud.
See ei ole päris "klassikaline" permakultuuri peenar aga minusugusele kaevamisest mitte pööraselt vaimustuses inimesele on selline lahendus ideaalne.
Olen varem ka sarnases peenras kartuleid kasvatanud. Kasvasid küll aga ainult niikaua kuni sead need ära sõid. Nii et lõpptulemust ma ei näinud. Siis kasutasin ma ainult lehekõdu, mulda minimaalselt ja peale panin heina. Kuna seemnekartul asetatakse sellise tehnikaga mulla peale mitte sisse, siis peaks saama eriti ilusaid puhtaid kartuleid.
Aegajalt vist peaks võibolla multśi juurde panema, et kartulid päikest ei saaks. Oleneb sellest kuidas see hein vajub.
Praeguse peenra üks mõte on ka murukamara väljasuretamine - ala papiga kattes piirab see valguse juurdepääsu orasheinale, murunurmikale ja võililledele, kes seal võimutsesid. Umbes kaks aastat peab papp vastu aga selle ajaga peaks ka orashein alla andma.
Plaan on sinnapoole kasvupaleed panna mingeid soojaarmastavamaid põõsaid nt viinamarju vms. Teisel pool kasvuhoonet on tiba tuulisem. Aga seal peaks olema kõige soojem ja tuulevaiksem. Kuna suured männid on suhteliselt ligidal, siis võibolla on seal niiskusega natuke täbarasti. Aga siis jääb ainult loota, et vihm sajab otse alla mitte põhjatuulega ja viltu :D
Üldandmed:
Ala suurus on u 3,5x4 m.
Materjalikulu: 13 suuremat pappkasti, 5 aiakärutäit lehekõdu, 4 kärutäit sõnniku-turba segu, 4 kärutäit mulda, 3-4 kuhjaga kärutäit heina, tuhliseid :)
Ajakulu: u 3h
1. Silu maapind võimalikult siledaks. Suuremad umbrohupuntrad maksaks vist välja võtta. Ma igatahes võililled tõmbasin välja. Ja kõrvalasuva mullahunniku ajasin sinna laiale siledaks.
2. laota maha papp. Korralikult, nii et kuhugi mingit prigu ei jääks või osadel kastidel olid mingi tõstmiseks käeavad sees. Need siis tuleb kinni katta. Kui väga laiskvorst ei ole, siis nokid kõik teibid ka kastide külhest ära.
Käisin Kunda Konsumis pappkaste nurumas. Ja head müüjatädid andsid ka :) Huvi pärast küsisid isegi, milleks ma neid kasutan ja kuulasid huviga. Mine tea, äkki teevad endale ka mõne sellise peenra nüüd. Jama mulle muidugi, et ma siis võibolla ei saa pappkaste enam :)
Kuna ma tegin seda peenart päeval mil sadas ja tuul oli suht mega, siis laotasin papi servadesse ka kasvuhooneehitusest üle jäänud puidujääke. Peamiselt et pappkastid ledu ei läheks. Aga ka ääristamiseks, et kõdu ja muld paremini seal püsiks, kus vaja.
3. Vedasin papi peale lehekõdu. Ideaalis on see muidugi umbrohuvaba. Minu lehekõgu tuli mahasaetud remmelgate alt "kõrvitsakasvatamishunnikust". Ja ilmselt jäi sinna ka mingit umbrohuhakatist sisse. Nokkisin maksimaalselt ära muidugi. Aga eks paistab. Selle hunniku suurim nuhtlus on ilmselt see umbrohi, mida ma nimetan "plaksulilleks". Olen selle nime üritanud üles leida aga siiani tulutult. Ja no muidugi ka tavapärane vesihein, orashein ja osi.
Lehekõdu kulus u 5 kuhjaga aiakärutäit.
4. Lehekõdu peale läks seisnud hobusesõnnik. See on veel viimane turbaga segatud sõnnik Arma Ratsatalust. Kui see hunnik otsa saab siis ilmselt läheb kasutusse ainult sõnnikutootja "Loke" puhas kraam.
Sõnnikuga lisandus muidugi umbrohuampluaasse ka malts :D
Sõnnikut kulus 4 aiakärutäit.
5. Sõnnikukihi peale kirme aiamulda kõrvalasuvast peenrast. Muld on mul seal suht toitainevaene ja liivasemapoolsem, Kunda tolmu poolt ära lubjatud. Olen üritanud seda aastatega paremaks saada, just struktuuri poolest. Hobusesõnniku lisamine on andnud häid tulemusi. Aga sellega on ilmselt nt porgandi jaoks liiga palju toitaineid.
Loodetavasti tunnevad need kartulid seal peal end hästi.
6. Mulla peale läksid kartulid. Kartulid olid osad Haha! projektist saati kasvuhoones pappkastis idusid kasvatanud. Sortidest oli kümmekond kartulit Toscanat ja Jõgeva kollast, kolm Afrat, kaks Vinetat, ja üksiküritajad Arielle, Princess ja Flavia.
Seda Afrat mul esimeses katsepeenras pole. Aga eks vaatab, kuidas ta ses peenas võrreldes teistega kasvab. Ja kuivad maitseb.
Üht võin küll öelda - Areille, Flavia ja Vineta olid endale kasvatanud väga ilusad idud. Ilmselt oleks Teele sama teinud (need läksid suht idututena esimese kartulimaratonipeenrasse). Pärit olid nad Tarvastu-Saariku talust, mis on mahetalu. Ilmselgelt teiste kartulitega midagi tehakse/töödeldakse. Kasvatavad nad küll omale idud külge aga see tundub neil kuidagi vaevarikkam.
Kõigepealt vaatan, kuidas erinevad sordid kasvavad ja mis mulle neist maitseb. Ja siis järgmine kevad ilmselt otsin omale mahesordid. Igaks juhuks... tahaks, et mul midagi ei pärsitaks...kasvõi idude kasvu :D
7. Kartulid mullal ja sinna peale siis hein. Ideaalis võiks seal olla muidugi põhk, sest hein esiteks võib sisaldada heintaimede seemneid ja siis sest peenrast saaks lihtsalt heinamaa. Teiseks läheb hein mumeelest kiiremini liigniiskuse korral hallitama. Aga kuna põhku ei olnud siis läks nii. Teine mõte oli kasutada hiljuti randa uhutud merevetikaid aga need olid liiga kaugel. Oleks pidanud aiakäruga mereäärest kärutama ja kuna auto järelkäru oli hõivatud, siis tundus mingi 300m/üks ots liiga palju vaeva. Samuti hoiatas Auriika, et merevetikate/adru kasutamisel, eriti kui see on värske, võib kasvatatavale tulla "mere" maitse juurde. Tema adruga multśitud maasikad olevat olud meremudamaitselised. Ja kuna kartul võtab suht lihtsalt erinevad maitsed külge, siis igaks juhuks ei hakanud katsetama.
Õunapuualused multśisin küll merevetikatega ära. Ma loodan, et mu Talvenaudingud siis vetikaselt ei maitse :)
Plaan.
Kuna kurke tuli päris korralikult üles ja see nurk on mõnus soe, siis kindlalt lähevad sinna vabasse peenraserva kurgid. Maasikad juba panin/päästsin ümberplaneeritavast peenrast, need juba õitsevad ka. Ja kolm lehtkapsast tõstsin ka kasvuhoonest välja. Need olid juba piisavalt suured. Aga kahjuks olid mingid "toredad" kapsaussid need üles leidnud ja pooled lehed ära söönud. Pean neil silma peal hoidma, et neid nahka ei pistetaks.
Samuti oli neid söödikuid ka redisepealsetel ja naeripealsetel. Kuna need kõik on risõielised, siis ilmselt mingid sama sugukonda kahjustavad pätid.
Comments
Post a Comment